neemreigor

Ammukaar täna…

November 10, 2017 neemreigorLeave a comment

Miks tekitab vikerkaar meis elevust ja rõõmustab silmi? Ikka vist sellepärast, et on müstiline, ootamatu, salakaval ja erutav…

Vikipeediast sain lühikese vikerkaare seletuse:

Vikerkaar (Saaremaal ka ammukaar; Saaremaal ja Võru murdes vikatkaar) on optikanähtus, mis inimesele paistab spektrivärvustes kaarekujulise valgusribana.Vikerkaare põhjustab päikesekiirte eri lainepikkustel erinev murdumine ja peegeldumine ligikaudu kerakujulistelt vihmapiiskadelt vihmaseinal või vihmapilves, kui päikesevalgus langeb viimasele vaatleja selja tagant.Hästi nähtava vikerkaare kõrval on mõnikord näha nõrgemat, ümberpööratud spektriga kõrvalvikerkaart.Mõnikord ei moodustu vikerkaar mitte otseste päikesekiirte, vaid kuukiirte arvel (kuuvikerkaar).Vikerkaar saab tekkida üksnes siis, kui päike ei ole horisondist kõrgemal kui 40°.

Liutsalu postijaama lugu (kole pikk sai)

November 4, 2017November 4, 2017 neemreigorLeave a comment

Ei tea kohe, millest alustada. Äkki vanast vanast ajast, kuid… Liutsalu küla on ehtne kaotsiläinud asum, mis on pühitud Eestimaa pinnalt. Külast on ootamatult saanud Jalgsema ussjätke. Kuhu on kadunud Türgilinn, kus on need 28 talu, mis ehtisid seda küla? Pekki on läinud, pole elanikke, pole talusid… ainult varemed. Kuid sellele laevale on jäänud siiski reisijaid, kes püsivad kindlalt elus. Kuna vana “postkastirida” asus kusagil mäe otsas vana aida küljes, siis saigi otsustatud, et toome postijaama külale lähemale. Ilme, meie küla vanim elanik, tuli ühel päeval minu juurde argliku pilgu, samas kindlameelse sooviga, et Omniva lubaks postkastid külale lähemale tuua. Kiri, mis ta käes oli, meenutas armast lapse kirja “Kõrgemale”: kortsukarva paber, natuke viltused read. Olin nõus kas või sada allkirja alla panema. Niisugust pilti ei kohta enam me vist kunagi. Need pragulised käed, mullaga kaunistatud küüned, õhkasid tõelist looduslähedast elu. Kurat, jutt läheb liiga proosaliseks. Kuna ma olen nn. ootamatu tegutseja ja elan plaanidevaba elu, joonistasin paberile projekti. See nägi kentsakas välja, meenutades prügikastihoidlat. Sitta kah, teen siis prügikastile “villa”, sest tuulise ilmaga kipub roheline ratastega tünn vägisi Tapa sõjaväelaste polükonile. Ja kuhu mina oma jäätmed siis panen? Ilm oli kole sant, kuid sportlik hasart ei jätnud rahule. Mürgeldasin mitu tundi, ihukarvad külmast turris, kuid ära tegin. Mille…? Oo õudust, mingi viltune, imeliku asi. ( Ilme oli möödasõidul nii ehmunud, arvates, et meil läheb siin nüüd poomiseks) Ma ei saanud ka kogu öö magada, tahtsin padaja all oleva kuvalda võtta ja selle “peletise” tükkideks lüüa. Kuid hommik on ikka targem kui õhtu. Siirdasin sellele “imelikule” veel piimapuki külge. Tundub kobedam olevat. Eile tõin “postiradiaatori” aida küljest alla. Ega see mahavõtmine mingi lihtne värk olnud. Ait avaldas täielikku vastupanu, ähvardades kaelagi kukkuda. Kuid mina kui vana võitleja, kangutasin sõrgkangiga selle “suupilli” lahti. Ja täna hommikul tuli esimene “Õhtuleht”, Ilmele. Yesss! Elu läheb edasi!

Enne

Nüüd

Louise Eschenaueri

August 5, 2017 neemreigorLeave a comment

Chardonnay vein on praegu klaasis. Haukan noor gouda juustu, must üksinduseäng taob hinge kangiga auku. Vaatan aknast välja ja imestan, vikerkaar. Mõtlesin, et esimene lonksuke lõi pea sassi. Kuid ei, see on tegelikkus. Küll tahaks mööda kaart ülesse ronida ja istuli alla vuhiseda. Ei, see oleks liiga kõva kõmakas vastu maad. Las jääb nii.

Jah, klaasike veini kulub igale karsklasele ära, sest elule tuleb värve juurde.

Rava Triatlon

August 4, 2017 neemreigorLeave a comment

Täna kaevasin kuurist välja Lunsi vana meesteka. Niisuguse armsa, päevakoerarohelise, roostes rataste, piduriteta ja laia sadulaga, kui kempsu prilllaud. Otsustasin teha kohe tõelise etteaste, Rava Triatloni 2017.

Reportaaž;

Start 11.52. Stardipauguks lõin kummihaamriga litaka vastu euroaluste hunnikut. Peale kõmakat tormasin hooga ratta juurde. Panin jalga pruunid Crocsid ja algas sõit Rava järve poole. Kohe alguses tekkis hapnikuvõlg, on ju Lunsi üle 100 meetri merepinnast kõrgemal. Ilmari maja juures imestasin, et tema koer ei tahagi naksata minu kannast või kannikast. Ta oli lihtsalt hämmingus, sest olin unustanud roosad lohmakad kummikindad kätte. Näed siis, vedas mul. Rattasõit osutus kole raskeks. Pealtvaatajaid oli meeletult: raudkullipoeg, kes kontrollis, kas täidan võistlusreegleid. metsvint, kellel oli täitsa savi, kas ma pingutan või mitte ning valge liblikas, ilmselt kiirabiteenistusest. Jõudnud randa, tormasin vette. Tegin viis tõmmet sinna ja kolm tagasi. Vesi oli kole külm, hing jäi kohe kinni. Rebisin uikarid nobedalt maha ning kuivatades avastasin, et mehe au oli nii kokku tõmmanud, et mine või naistekasse. Seda häbi ei suutnud küll kaua kannatada. Tõmbasin kuivad, lohmakad tööpüksid jalga. Crocsid nii hooga jalga, et varbad tulid eest välja. Sadulasse, sadulasse ja tagasi. Tagasisõit ülesmäge oli hullemast hullem. Peaaegu kahetsesin seda ettevõtmist. Kuid siis tuli uus hingamine. Kerge hakkas. Pingutasin, nii et tilk püksis ja jõudsin finišisse. Lõin kolaki kummihaamriga vastu euroaluseid – Ohh, Tehtud! Kell oli 12.38.