Rava Triatlon

Täna kaevasin kuurist välja Lunsi vana meesteka. Niisuguse armsa, päevakoerarohelise, roostes rataste, piduriteta ja laia sadulaga, kui kempsu prilllaud. Otsustasin teha kohe tõelise etteaste, Rava Triatloni 2017.

Reportaaž;

Start 11.52. Stardipauguks lõin kummihaamriga litaka vastu euroaluste hunnikut. Peale kõmakat tormasin hooga ratta juurde. Panin jalga pruunid Crocsid ja algas sõit Rava järve poole. Kohe alguses tekkis hapnikuvõlg, on ju Lunsi üle 100 meetri merepinnast kõrgemal. Ilmari maja juures imestasin, et tema koer ei tahagi naksata minu kannast või kannikast. Ta oli lihtsalt hämmingus, sest olin unustanud roosad lohmakad kummikindad kätte. Näed siis, vedas mul. Rattasõit osutus kole raskeks. Pealtvaatajaid oli meeletult: raudkullipoeg, kes kontrollis, kas täidan võistlusreegleid. metsvint, kellel oli täitsa savi, kas ma pingutan või mitte ning valge liblikas, ilmselt kiirabiteenistusest. Jõudnud randa, tormasin vette. Tegin viis tõmmet sinna ja kolm tagasi. Vesi oli kole külm, hing jäi kohe kinni. Rebisin uikarid nobedalt maha ning kuivatades avastasin, et mehe au oli nii kokku tõmmanud, et mine või naistekasse. Seda häbi ei suutnud küll kaua kannatada. Tõmbasin kuivad, lohmakad tööpüksid jalga. Crocsid nii hooga jalga, et varbad tulid eest välja. Sadulasse, sadulasse ja tagasi. Tagasisõit ülesmäge oli hullemast hullem. Peaaegu kahetsesin seda ettevõtmist. Kuid siis tuli uus hingamine. Kerge hakkas. Pingutasin, nii et tilk püksis ja jõudsin finišisse. Lõin kolaki kummihaamriga vastu euroaluseid – Ohh, Tehtud! Kell oli 12.38.