Siidisaba

Eile ootasin juba varakult traktorit, kes pidi meie küla põlisasukate põlde kündma. Niipea, kui sinine Valtra põllule saabus, väntasin oma 1985 aasta naistekaga sinna ja leppisin kokku, et ka minul, linnamehel, tulevasel agronoomil, oleks ka vaja põllukamar teistpidi keerata. Olin just aeda astumas, kui Olavi tuli ja küsis: “Kas sina tead, mis linnud need on?” Mina  kohe: “Siisikesed”. Vaatan siis korralikult, mitä pekkiä, need on hoopis siidisabad ehk viristajad. Räästa suurused, imeilusad linnud ning nende laul meenutab vaikset vidistamist. Siidisaba on Liutsalus läbirändaja, tavaliselt talikülaline ja väga haruldane suvilind. Siidisaba arvukust Luitsalus hinnatakse 20 – 30 isendile. Antud isendid pistsidki meie närbunud punased sõstrad kenasti pintslisse ja rändasid edasi. Proovisin teha neist ka pilte. Kuid niipea, kui sain fotoka paika, otsustasid nad lennata mõnda teise kohta. Siin on minu, kui elukutselise fotograafi, pildid 🙂

Tänane hommik

 

Oksad siidisabadegaViristajad ja tuhaplokid

Lugu Viisakast

Nagu juba teate on meie majapidamise kassikamba üks tegijatest, must kiisupoeg, Viisakas. Ta on kassipoegadest kõige julgem ja aktiivsem. Istusin just laua taga ja mõtisklesin, kuidas köögi lage voodrilaudadega katta, kui tuli Olavi ja rääkis oma öisest kohtumisest Viisakaga. See oli kusagil kella kahe paiku öösel, kui Olavi oli sunnitud välja minema oma põit tühjendama. Kuna ööd on kottpimedad, jättis ta oma toaukse praokile, et leiaks peale kõrreraputust tagasitee voodisse. Kuid Viisakas kasutas juhust ja hiilis tuppa. Kuna aidas jooksis üks hiir ringi, asetas Olavi toa nurka juustutükiga hiirelõksu, et see neetud unehäirija tabada. Kustutas tule ja mõne hetke pärast käis plaks ning hiir oligi tabatud. Ohkas siis Olavi rahulolevalt ning valmistus uinakuks. Kuid hetke pärast kuuleb krõmpsutamist. Mõtles küll, et niisugust häält hiir ei tee, kuid uinus. Siis aga kostub toaukse juurest: “Mjau”. Süütas tule ja vaatab, Viisakas lakub vuntse ja soovib õue. Kujutage ette, Viisakas oli lõksuhiire pintslisse pannud. Rahulolev Olavi tahtis ust avada, kuid Viisakas, kes on pisut metsik ja pelglik, puges ehmunult põranda alla ega kavatsenudki enam välja tulla. Nõnda nad jagelesid pikalt, enne kui Olavi taas teki alla puges. Vot selline on meie Viisakas, kes meeleldi sööb lõksuhiiri ja muidugi pekki, lihakest, kalakonservi ega ütle kunagi ära vorstitükikesest.

Päike

Novembris hakkab päikest vähemaks jääma. Kuid siin ta on nagu siil udus. 

Kolm pilti

 Hommik ViisakasAhjuõun

Valge klaar

Tänane hommikutaevas olid samad värvid, mis eile õhtulgi nagu polekski pimedat ööd vahepeal olnud. Praegu on ikka vedanud, et ilmad on soojad olnud. Kui päevad oleksid juba miinuskraadides, plagiseksid minu hambad nagu erutunud hundil.               Pealelõunal, kui riisusin õunapuulehti, leidsin muru seest täiesti kena valge klaari, millest tegin pildi ning sõin ära. Ja maitse oli jumalik.

Kiki sünnipäev

Täna oli Kiki sünnipäev, seda ei juhtu iga päev. Poole nelja paiku, kui õunapuulehti riisusin, näitas taevas oma ilu.

Mumm

Eilse päevas suursündmuseks oli teehöövel, traktor saha ja kammiga. Nii ilus, et meenutas majesteelikku mesimummi. Mitte niisugust, toimekat ja kiirustavat, kes suvel õitelt mett taruse tassib, vaid aeglane, plärisev ja ragisev mesilaskuningas. Mumm, kes haldab meie vooklevaid külateid. Ja missugused tuled ees, kui silmad, mis näevad kõike, isegi sinu pimesoolt. Tagatuled, võimas, punased ja hoiatavad, andes teada, et kui liiga ligidale satud, kammin su igaveseks kruusatee sisse. Vot see oli elamus, mis paneb kõikide poiste (lastelaste) südame kiiremini põksuma. 

Halline

Päev oli otsast lõpuni hall ja märg, kuid mõned vahvad pildid tegin ikka. Nohused õunad ja koos on soojem.

Imeline udu

Täna oli huvitav päev. Tõusin naeratusega voodist, sest nägin unes, et saan oma kõhtu hellitada kahe keedumuna võileivaga. Panin munad keema ja läksin õue ringutama ja nägin sabatähte, mis vupsas viuhti pöllu kohal. See tähendas õnne, mille lähetasin Tartusse. Hommik oli soe, tuuletu ja udune. Siis tuli päike, kuid peagi puges peitu ja udu võimutses jälle. Selle udu varjus viisime kõik kanad Eino juurde lauta ja kuked jänestepuuride alla aresti. Eino oli nii elevil ja jutukas, kui kirjeldas, kuidas uued siblijad laudas käitusid. Ta on ikka nii ehe ja mõnus inimene. No see kanade jääkide koristamine oli tegemine; sõnniku kärutasin põllumaale, kuid nende tolmu ja sulgede kasimine ei olnud just meelistegevus. Kogu hoogtöö lõpu tähistasime saunaga, et saast maha pesta. Kella kaheksane ja üheksane pilt.

Väikse kuke lugu

See oli eile, kui puid tehes kuulsin õnnetut kisa. Läksin vaatama ja nägin, et üks suurtest kukkedest surub väikest kukke porisse ja taob nokaga teda pähe. Ajasin “kakekulli” ära, kuid siis tuli teine jõmakas, kes otsustas ise kukekest pookida. Mul sai hing täis, võtsin reha ja ajasin pätikamba laiali ning panin kukekese eraldi kasti. Tegin talle laatsareti, koos joogivee ja teradega. Täna tegi Olavi kukekesele ja väikekanale oma aediku, et nad saaksid rahus toimetada. Kuus kukke moodustavad samasuguse pätikamba nagu kutid tänaval, kes teisi terroriseervad. Kukeke oli nii räämas, et vajas kraani all puhtaks pesemist. Ja nüüd nagu muinasjutus, elavad nad õnnelikult kuni elu lõpuni Ehhee, need ei ole kukeke ja kanake, vaid meie toonekured suveõhtul