Pühapäev

Taas on nädal talvises Lunsis möödas. Mets jäi ostmata aga kogemus ostuprotsessist on hindamatu.  Kirvetaiji on peaaegu omandatud. Valdur Mikita raamatud on nii päeva kui õhtulugemiseks.

Täna müttasin metsas. Pilte tänasest…

Suusapäev

Esmaspäeval tegin suusatiiru metsani (mida olen ikka pildistanud) ja tagasi, mille pikkus oli umbes kaks kilomeetrit. Sõit oli aeglane ja mõnus. Aga teisipäeval olid jalalihased ja selg nii valusad nagu oleks keegi peksa andnud:) Vot sulle sportlane… Täna hommikul nagu tavaliselt, tegin hommikuse Taiji kirvega ja avastasin imeilusad halud.

Veebruar

on käes. Hommikusöögi ajal tuli Olavi ja ütles: “Lähme lõikame selle suure vahtra  täna maha!” Mis siis ikka, läksime. Vaher oli igavene mütakas ja vana. Puu süda oli nii pehme, et võis sõrmega säsi välja urgitseda. Tüves oli ilmatu suur mesilaspesa. Suured kärjed oli meest tühjad, ilmselt olid mesilased pesa sügisel hüljanud. Tegime lõkke, milles põletasime oksi. Pean ütlema, et “kumm” oli peale okste ja pakkude tassimist nii tühi, et kuku või pikali. Kuid peale lõunasööki läksin tagasi lõket kohendama ja tassisin oksi lõkkesse pimedani. Mida pimedamaks läks, seda ilusamaks muutus lõke. Nüüd ei saanudki lõkke juurest ära enne, kui kogu plats oli okstest puhas. Riisusin veel tee ka ära ning peale riisumist oli nii hea tunne nagu oleks hambad korralikult puhtaks  pesnud.

Kärjed vahtratüves…

Lõke pimedas annab väge…