Viimane

jaanuari päev oli soe, tasase tuulega ja sajuta. Helistasin hommikul Eesti Energia hädaabi numbrile, sest elektrivool oli kole nõrgaks jäänud. Tuligi välja, et esimene ja kolmas faas on väga nõrga vooluga. Mehed saabusid paar tundi peale helistamist ning pooleteise tunni möödudes oli asi korda tehtud. Olin ninapidi juures, et “elektrimajandusest” aru saada. Kindel on see, et küla elektritrafo, mis on üle 30 aasta vana, tuleb ümber vahetada.  Jalutasin mööda krunti ning pidasin plaane. Järv, mis pidanuks vett täis olema, oli kuiv. Maa oli üllatuslikult külmumata ja vesi imendus pinnasesse. Vesi oli nii madal, et sain kenasti “Järvekivi” peale. Vesi suubus tee peale, millest autod tasase hooga läbi sõitsid.

Täitsa kevadine põld ja mets…

Seisan “Järvekivil”…

Oks jääga või vastupidi…

Olavi ei kavatsenud küll pidurile vajutada…

30. jaanuar

Niisugune tunne on nagu oleks juba kevad. Veed voolavad, valget aega on juba pikemalt ja temperatuur on plussis. Toas seda veel tunda ei ole, sest kui pisut pikemaks ajaks istuma jääd, hakkab jahe. Tuult on praegu päris palju, elektrivoolu tugevus kõigub kogu aeg. Täna sai taas puid tehtud, tõime langetatud kasepakke tallu. Lumes liikudes pean olema tähelepanelik, et mitte oma puusa üle koormata. Kuid, kui mõõduka kiirusega kulgeda, saan ilust hakkama. Eino maja ligidal on sulaveest suur järv, mis on enda alla võtnud ka külatee. Ajal, mil lõhkusin puid, tuli üks Audi mäest alla. Olles jõudnud üleujutuseni, otsustas tagurdades tuldud teed tagasi minna.  Eino laut on nagu bassein, kuid kanad ei ole veel partideks muundunud ning kükitavad rahulikult õrrel. Ta rääkis, kuidas vanasti, üleujutuste aegu, sõitsid Runneli poisid (Hando Runnel ja ta vend) seakünas koduukseni. Teda jälgides ja kuulates mõistad ütlust: “Kes kiiremini elab, ei ela lühemalt. Kes ühtlaselt elab, ei ela vähem mitmekülgselt”

Huvitava südamega kask….

Eino jalutab külateel…

Null kraadi,

vihm ning tuul on kokku “jubedus”. Sellest hoolimata nautisin puude saagimist, lõhkumist ja ladumist. Huvitav, et niiskus ja jahedus leiab hoolimata riietusest, ikkagi augu, et “hellalt” sinu keha puudutada. Aga see puudutus on ikka ebamugav. See-eest töö tulemust vaadates – on sõõm rõõmu auhinnaks. Panen siia pildi tänasest põllust-metsast, mis on maalitud ainult hallide toonidega

Aasta masendavaim

päev (nii kirjutab Õhtuleht), oli päev nagu ikka, ilus, toimekas ja üllatusterohke. Sorteerisin Budopunkti laost maale toodud kaste ning leidsin Leelo vanu raamatuid. Üks neist oli 1934. aastal, Tartus kirjastatud “Talvine loodus”. Selles oli luuletus.

Puid pillun küdevasse ahju.

Puid pillun küdevasse ahju, tükk tüki järel sinna läheb;

nad kiirelt kaovad leegi süles, on vähe, mis neist üle jääb…

Tuhk, söed…. Mõttes vaatan sinna, kus halud tuli hävitas,

ja kus neist nagu mälestuseks veel jätised on hõõgumas.

Mul korraks nagu kahju puudest, mis tuli söönud sootumaks.

Kuid siis – ma märkan: tuba nendest on läinud märksa soojemaks….

 

Vikerkaar

Jäljed …

Taliharjapäev

Täna peaks talve selgroog murduma??? Igatahes soojem on küll – niisugune talveilm mulle meeldib. Nautisin lumelükkamist ja hangedes müttamist. Läksin kohe nii hoogu, et rookisin ka Eino majaesise puhtaks. Täna maandus söögimaja juurde leevike. Vaatas kohmetult ringi, nokkis mõned seemned ja läks. Aga rasvatihased, sinitihaste paar ja põldvarblased naudivad söömaaegu täiega.

Tuul on teinud oma hange “meistriteose”…Nurr-Nänni külm ega lumi ei koti…Kumba valida…Meie varblased…Selle lennukiga läks talve selgroog minema:)

Selle aasta

teine pühapäev on otsa saanud. Nagu ikka möödub see tohutu kiirusega. Mida ma siis tegin? Elasin. Juba toidu valmistamise peale läheb hulk aega. Alles nüüd saan aru, et naised ohverdavad tuhandeid tunde oma elust, perele söödava valmistamiseks. Avastasin, et toa üks nurkadest on lumine ja härmas. Tohohh! Läksin välja ja hakkasin palkide vahesid takuga täitma. Sinna see aeg läkski. Täna tuli esimene sinitihane seemneid manustama. Tihased tiirutavad rasvatüki ja söögipalli otsas väga uljalt. Neid mahub sinna päris mitu. Hommikupäike oli eriline…

Õhtutaevas

Rekod

tuli täna öösel, Jess, -28 kraadi. Hommikul, kui silmad avasin, oli juba valge ja päike piilus metsatuka tagant.  Tänane toajahedus ei tundunuki nii hull, kui eile. Otsustasin ennast värskendada külma veega. No se oli õudne, kuid siis, kui olin end riidesse rabelenud, tuli tunne, et hakkan lendama – nii vägev oli. Kui ma nüüd haigeks ei jää, saab minust vägilane:) – siis tuligi Päike tuppa.

Külm ei

kavatsegi ära minna. Aga las ta siis olla, hakkan juba ära harjuma. Täna olin päris toimekas. Kuid palju olulisem on see, et meie küla vanim püsielanik, Eino, sai 78 aastaseks. Ta on Luitsalust ära olnud ainult 3 aastat, kui teenis oma aega vene armees. Polegi nii normaalset ja elutarka inimest varem näinudki. Ta teab elust kordades rohkem, kui tavaintelligent linnast. Mees, kes on elu aeg töötanud traktoril, ei paista väsivat. Palju õnne Eino.

Tänase pildi tegin tema Järva-Jaani õunapuust, mille otsas on vägev linnumaja.  

Ikka külm

Jätkan “soojustamist”, otsin tuuleauke ja topin takku täis. Ütleks nii, et igav ega ka soe ei hakka.

Aga loodus on nii ilus….

 

Rava hundinuiad

“Majavalvur”